Kuidas on kriisiolukord noorsootöö toimimist mõjutanud ning milline roll on olnud noorsootööl ja noorsootöötajal kogukonnas kriisi ajal ja sellest väljumisel – oma kogemusi sellest jagas Eesti Noorsootöötajate Kogu liige ja Kuressaare avatud noortekeskuse Noortejaam juhataja Anneli Meisterson.

---

Too palun näiteid sellest, kuidas olete oma noortekeskuse tööd eriolukorras korraldanud.

Eriolukord nõudis noortekeskuse praktiliselt päevapealt internetti ümber kolimist. Kasutasime esialgu juba olemasolevaid keskkondi – noortekeskuse Facebooki gruppi ja Instagrami.

Õige pea aga saime aru, et kui soovime rohkemate noorteni jõuda, tuleb kasutusele võtta keskkonnad, kus eri vanuses noored juba praegu käivad ja toimetavad, näiteks, nagu Discord ja Minecraft. See tähendas aga mugavustsoonist välja tulemist ja kindlasti said proovile pandud ka meie digipädevused.

Mõistsime õige pea, et noored ootavad endiselt otsest kontakti, nii et vana hea telefon ning otsesuhtlus on alati omal kohal.

Kõige suuremaks väljakutseks on statistika kogumine. Selleks teeme iga päeva lõpus kokkuvõtteid otsekontaktidest noortega ning kogume virtuaalkeskkondade statistikat. Lisaks osaleme tänavapatrullis, et teha selgitustööd eriolukorrast.

Miks on Sinu arvates oluline, et noorsootöö jätkuks ka kriisiolukorra ajal? Kas teie noortekeskuses leidub näiteid selle kohta, kuidas usalduslik kontakt noorsootöötajaga on just kriisiolukorras noorele abiks ja toeks olnud?

Meenub üks hea näide meie tänavanoorsootööst, mis tõestab ühtlasi ka seda, kui vajalikud on mobiilsed noorsootöötajad.

Paar nädalat tagasi kohtas meie mobiilne noorsotöötaja tänaval nutvat tütarlast. Tegemist oli hetkega, mille kohta saab öelda, et olime õigel ajal õiges kohas. Noor sai maha rahustatud, ta sai oma koduseid probleeme jagada ning oli seejärel valmis minema koju tagasi. Hoidsime ära ehk hoopis suurema probleemi.

Mõned päevad tagasi võttis tüdruk noorsootöötajaga uuesti ühendust ja küsis, kas ta võib aeg-ajalt kirjutada ning oma muret kurta.

See näitab, et me ei ole tänavatel ainult selleks, et noori koju ajada, vaid tegelikult peame oma meeled ja silmad kogu aeg lahti hoidma ja noore jaoks olemas olema. Olgugi, et ta on üksi tänaval.

Millist rolli näed noorsootööl ja noorsootöötajatel noorte jaoks kriisiolukorrast väljumisel? Või ka kohaliku kogukonna jaoks?

Noorsootöö on alati olnud suure tähtsusega ja see jätkub endiselt. Küll aga on just kriisiolukorras nii mõnigi kogukond noorsootööd hakanud rohkem väärtustama. Noored kasvavad edasi ka siis, kui haridussüsteem on pausil ja siin saavadki noorsootöötajad olla noorte jaoks olemas ja neid kaasata, arvestades sealjuures kahtlemata piirkonna omapära ja kontekstiga.

Noorsootöö rolli laiemalt näen ma just Saaremaa vaatepunktist, sest meie saar vajab nüüd hädasti mainekujundust. Head noorsootöö sõbrad erinevatest Eestimaa paikadest on korraldanud meie jaoks motiveerivaid algatusi ja igati toeks olnud. See toetus on olnud väga erilise tähendusega, sest nii ei tunne me end üksi.

Siiski on viirus meie saarele jälje jätnud, millega toimetulekuks kulub veel palju aega. Koroonasaare kuvand jälitab meid veel kaua ning üks põlvkond noori peab selle kuvandiga üles kasvama.

Ma näen ka seda, et saame noorsootöötajatena olla oluliseks eeskujuks. Ka näiteks selles, et näomaski kandmine muutuks noortegi seas sotsiaalseks normiks, sest praegune kriis ei tähenda ajutist kõrvalekallet, vaid paraku teed uude normaalsusesse.

Mis on need tegevused, millega noorsootöötajad on saanud nüüd kriisiolukorras tegeleda, milleks varem ei olnud võimalust või aega? Või kas kriisiolukord on ka uusi ja nutikaid lahendusi teie igapäevatöösse toonud?

Kui varem ei olnud noorsootöötajal aega tegeleda nii palju enesearenguga, siis nüüd on paljud võtnud kätte noorsootöötaja kutse taotlemise ning paljud osalevad erinevatel veebiseminaridel.

Uue nutika lahendusena tooksin välja, et vana hea telefonivestlus on meil jälle au sisse tulnud. Hakkasime kasutama ka walkie talkie’sid ja Zello äppi. See on rakendus, kus saab luua oma grupi või ka mitu ning seal saab kiirelt infot vahetada, sõnumeid jätta ja salvestada ning neid ka järele kuulata.

Samuti on kriisiolukord andnud meile võimaluse uute koostöövormide loomiseks. Näiteks kasutasime koostöös kriisistaabiga droone, et teavitada noori kehtestatud reeglitest ja meetmetest.

Milliseid ohte näete kriisiolukorras noorsootööle ja noorsootöötaja tööle?

Suurürituste ja laagrite korraldamine võib ära jääda ning see teeb kurvaks nii noored kui ka noorsootöötajad. Kõige kurvemas seisus on koolilõpetajad – neilt justkui on röövitud üks elu tipphetkedest. Samuti võib juhtuda, et omavalitsused lähevad kriisiga toimetulekuks noorsootöö valdkonna rahakoti kallale.