Avage noorsootöö ja küsige ka noortelt – kui ise ei oska, siis noorsootöötajad aitavad!
Päike meelitab välja niikuinii!
Lõpuks ometi on õues ilus kevad. Kiired kevadine pildistus elust enesest: kaks noort turnivad, võiks isegi öelda, et stiilselt parkuurivad, vastasmaja väraval ja madalamal garaažikatusel. Üks noormees vehib maja ees hantlitega ning mõned lapsed kiiguvad sisehoovis kiigel või istuvad liivakastis. Jalgratastel või jooksusammul tänaval mööduvaid lapsi, noori ja loomulikult ka täiskasvanuid ei jõua kokku lugeda.
Elu käib, veel ettevaatlikult ja enamasti distantsilt, aga käib siiski! Alates koolivaheajast järjest soojemaks muutunud ilmaga on üha vähem usutav, et noori (ja täiskasvanuidki) õnnestub täna või edaspidi kodus hoida. Terevisioonis loetakse hommikul ette lapsevanema arvamus, et lapsed tunnevad kõige rohkem puudust sõpradega suhtlemisest.
Kes oleks võinud arvata, et otsesest suhtlusest saab defitsiit?
Noorsootöötajate sõnul ongi eriolukorras suurenenud individuaalse suhtlemise osa noortega ning osaliselt muutunud ka noorte n-ö profiil, kes noorsootöötajate poole pöörduvad. Vähenenud on noorema vanusgrupi, st. algklassides õppivate noorte (kelle jaoks distantsõpe on ehk enam olnud väljakutseks) ning kasvanud 13+ vanuses noorte osa. Individuaalsed ja väiksemas grupis toimuvate vestlused, isegi kui need on virtuaalsed, on muutunud olulisemaks ning noorsootöötajate tööajast läheb sellele märksa enam aega. Noored tahavad mõista, arvamust avaldada, küsida, oma hirme väljendada. Noorsootöötajad tegelevad info jagamise ja selgitamisega, arendavad vestlusi vastutusest ja hoolimisest, kuulavad noorte murekohti ja toetavad nendele lahenduste otsimisel.
Digitaalne või nutikas noorsootöö ei ole iseenesest midagi uut, kuid sellises mahus ei ole seda varem tehtud. Kindlasti ei ole põhjust imestada, et noorsootöötajad on eriolukorras nutivahendid kiirelt ja edukalt välja otsinud ning oma töövõtteid kohandanud. Üle Eesti on avatud virtuaalsed noortekeskused. Koolivaheajal pakuti näiteks põnevaid tegemisi alates virtuaalsetest matkadest, trennidest ning kokandusringidest korea keele õppimise ning muuseumi- ja loomaaiakülastusteni välja. Tõsi – kõik need huvitavad võimalused olid taas arvutis ja noorsootöötajad on Eesti Noorsootöötajate Kogu eriolukorra virtuaalkohtumistel juba paar nädalat tagasi tõdenud, et noored on virtuaalsusest väsinud. Siit ja sealt oleme lugenud, et nooredki tahavad puhata ja lihtsalt olla või suhelda, sealjuures lihtsalt suhelda ka täiskasvanutega. Ainult et kellega? Kõik täiskasvanud noore ümber on ju väsinud: õpetajad ja lapsevanemad, politseiga ehk suhelda ei tahakski.
Päriselt väljas ning noortega kohtumas.
Mitmel pool Eestis on noorsootöötajad, kes muidu tegutsevad igapäevaselt kas koolis või noortekeskuses, teinud eriolukorras aktiivselt ka mobiilset noorsootööd, et väljas kogunevatele noortele kriisiolukorda selgitada ning nende murekohad teada saada. Noortel on olnud kohati raske kehtestatud reegleid omaks võtta, kui neil ei ole piisavalt nende jaoks mõistetavat infot, nende tutvusringkonnas või peres ei ole ühtegi haigestunut või on perekonnas suhtumine viirsusesse ja eriolukorda käegalöövam. Noorsootöötajatel on aeg ja oskused, et noortele mitte ainult reegleid tutvustada, vaid noortega ka arutleda eriolukorra piirangute ning selle ümber toimuva üle. Vestluste eesmärk on, et iga noor mõistaks ja tajuks enda vastutust ja kohustusi, mitte ei tegeleks reeglitest ja täiskasvanutest mööda hiilimisega. Reeglitest möödahiilimine, tuleb tunnistada, pakub noortele tüütus ja igavas olukorras väikestki adrenaliinisööstu. Põnevust on ka vaja – seetõttu on noorsootöötajatel käed-jalad tööd täis, et erinevad väljakutsed (challengid), sh noorte endi ideed elule aidata, praegu enamasti virtuaalselt.
Mobiilsete noorsootöötajate sõnul ei ole tänavatel kogunevate noorte arv ega profiil üldiselt muutunud. Kogunevad need, kes kogunesid ka enne eriolukorda. Kogunevad sagedamini need, kes ei taha või ei saa kodus olla. Äsja avaldati murelik artikkel Eesti Päevalehes, et info abivajavatest ja väärkoheldud lastest ei jõua karantiiniajal ei politseini ega lastekaitsjateni ning seda ei märka distantsilt ka sõbrad, õpetajad, treenerid jt. On äärmiselt oluline, et noorel inimesel oleks vähemalt üks usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta saab ja julgeb rääkida. Jah, eriolukorra ajal veel eriti. On äärmiselt oluline püüda teada saada ja mõista, millisel põhjusel noored kogunevad või koju ei taha minna. Meie seas on noori, kellele tundub, et selle kriisi keskel on nad täiesti ära unustatud või neist ei hoolita. Lisaks hurjutatakse neid alatasa meedias – siin-seal on kõlada saanud vaid mõne noore arvamus.
Kes räägib noortega ja edastab noorte arvamused?
Mida noored arvavad? Mida nad praegu kogevad ja läbi elavad? Kui mitte arvesse võtta Roger Tibari (Eesti Noorteühenduste Liit) arvamusartiklit sellest, et noored on taas otsustamisest kõrvale jäetud, siis ega noorte hääl ei ole väga kõlada saanud. Mitmetes omavalitsustes on noorsootöötajad küll olnud kaasatud kriisikomisjonide töösse ning noorte muresid ja arvamusi vahendanud, kuid mitmel juhtul on noorsootöötajatelt oodatud ka lihtsalt politsei teavitamist sellest, kus noored kogunevad. See ei ole noorsootöötaja roll – olla noorte osas pealekaebaja, sest see võib lõhkuda usaldusliku suhte täiskasvanuga, mis mõnel juhul on võib olla ainus taoline.
Samal ajal, kui meie suhtume noortesse kui probleemi, mis „tuleb kontrolli alla saada“, peavad Soome ja Uus-Meremaa valitsused lastele ja noortele mõeldud pressikonverentsi, et selgitada olukorda ja vastata küsimustele. Selline lähenemine tekitab lugupidamist ning selle taga on lugupidamine noorte suhtes, mis on mõistagi ka kogu noorsootöö alustala. Samal ajal esitleb meie valitsuse minister ettepanekut, et noored tuleb sügisel õppimise ajast põllule saata kartuleid korjama – loomulikult taaskord noortega konsulteerimata!
Avage noorsootöö!
Seega, kui me niikuinii liigume tasapisi kodudest välja ning kui suhtlusest on saanud defitsiit, mida on eriti keeruline kanda just lastel ja noortel, siis on õige aeg rääkida ka noorsootöö võimaluste avamisest. Seda enam, et noorsootöös tegutsetakse nii individuaalselt kui ka väikerühmades ja erinevates keskkondades, sh õues. See suvi tuleb kõigile eriline – kui mitmed ja mitmed avalikud üritused, sh ilmselt ka suuremad laste- ja noortelaagrid, jäävad ära, siis tuleb kiiremas korras läbi mõelda, millised noorsootöö võimalused suveks asemele pakkuda, mis annaksid noortele tegevust, suhtlust, eneseteostuse ja kaasarääkimise võimalusi.
Nii kohaliku kui ka riigi tasandi otsustajatel tasub kiirelt läbi mõelda, kuidas kaasata noori ning tegelikult ka teada saada ja arvestada (!) noorte arvamustega. Kui ei oska, siis noorsootöötajad aitavad, sest see on nende töö ja nad on selles väga head!
Artikli autor: Ilona-Evelyn Rannala, Eesti Noorsootöötajate Kogu