Eve-Liina Laane on värske Eesti Noorsootöötajate Kogu liige, kes äsja lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kogukonnahariduse ja huvitegevuse eriala. Eve-Liina spetsialiseerus õpingute ajal seikluskasvatuse ehk elamuspedagoogika suunale. Hetkel töötab ta noorsootöö spetsialistina Põhja-Sakala Noorte Tugilas ja lisaks tegevusjuhendaja-noorsootöötajana SA Viljandi haigla laste- ja noorukitepsühhiaatria osakonnas. Rääkisime Eve-Liinaga tema õpingutest ning sellest, kuidas ta õpitut oma töös rakendab.

---

Mida on õpingud huvitegevuse erialal Sulle andnud on?

Ma olen saanud noortega töötades palju enesekindlamaks. Tänu kooli ajal kogetud praktilistele ja teoreetilistele kogemustele tajun noorte elusid vahetumalt ja oskan teadlikumalt valida lahendusi, mis nende arengut toetada võiks. Tunnen ennast õpingute lõppedes noortega tegutsedes kindlamalt ning tajun, et tean, mida teen.

Kui praktilised olid Sinu õpingud ja kuidas õpitut töös rakendad?

Ma ütleks, et meie õpingud olid vägagi praktilised. Oli ka teoreetilisi aineid, aga samas sai neis ainetes omandatud teadmisi praktiseerida mõnes teises praktilisemas erialaaines. Kõik on omavahel seoses.

Rakendan õpitut Noorte Tugilas noortega kontakti loomisel, esmasel nõustamisel ja noortele lahenduste pakkumisel, koostöös inimestega, kes kuuluvad noore tugivõrgustikku. Ka Viljandi haigla laste- ja noorukitepsühhiaatria osakonnas laste ja noortega tegutsedes tulevad kasuks eelnevad praktikad erinevates keskkondades ja teooriad, mis toetavad minu valikut planeeritud tegevustes, vestlustes ja otsustes.

Tänu koolis õpitule, on saanud minu motoks: „Igale noorele on vaja vähemalt ühte inimest, kes temasse usub ja halbu lapsi pole olemas.”

Kuidas on õpingute jooksul läbitud praktika aidanud Sul noorsootöö valdkonda paremini tundma õppida? Kirjelda üht oma põnevatamat praktikakogemust. Mida sellest õppisid?

Tänu praktikatele olen ma näinud Eesti noorsootöö mitmekesisust ja selle erinevaid tahke. Olen kokku puutunud paljude eri spetsialistidega ja töömeetoditega. Minu silmaring on noorsootöö võimaluste osas tohutult avanenud.

Minu siiani lemmik praktikakogemus oli spetsialiseerumise suuna viimane praktika. Korraldasime oma kursuse seiklussuuna grupiga noortele üritusi ja tegevusi, mis liidaks neid kogukonnanoortena ühte.

Viisime läbi kaks tutvumiskohtumist ja ühe kolmepäevase väljasõidu. Kõige põnevam oli see praktikakogemus just seetõttu, et me lõime ise oma nägemuse ja kogesime iseenda eksimusi. Praktika andis meile nii-öelda vabad käed, kus õppejõud ei dikteerinud enam sulle ette, mida, kus ja kuidas teha, vaid saime ise algusest lõpuni oma nägemuse luua.

Algne mure, et õppejõud enam meid ei suuna, asendus peagi sooja tundega, et ju me oleme nii palju juba õppinud, et meid usaldatakse. Planeerisime ise mõõdetava eesmärgiga tegevusi ja jagasime omavahel vastutusalasid.

Eks eemalt hoiti ikka kätt pulsil, kuid usun, et sain sellest praktikast kõige suuremad ja tänuväärsemad kogemused edasiseks töömaastikul tegutsemiseks. Õppisin tegema meeskonnatööd, ennetama riske ja nägema kitsaskohti. Inimesena õppisin rohkem oma kaaslasi kuulama ja neid usaldama.

Sellel praktikal sain õpingute jooksul esimest korda õppida ka ennast usaldama ja olema julgem noortele uudseid lahendusi pakkuma.

Kogesin seda head tunnet, kui oled millessegi nii palju energiat pannud ja siis noored tulevad ning annavad oma energiaga sinu nägemusele elu. See oli kõige põnevam ja olulisem praktikakogemus, sest sain aru, et, kogetud on küll, õpitud on palju ja nüüd pean olema valmis iseseisvalt noorsootöötajana tegutsema, sest keegi ei ütle sulle enam ette, vaid nüüd sa juba tead, mida teha!

Kas plaanid ka magistriõppes jätkata?

Kohe ma magistriõppe peale ei mõtle. Pigem olen ma Hunt Kriimsilm, kes arvatavasti õpib elu jooksul üheksa ametit ja leian võimaluse neid kõiki just seal rakendada, kus hetkel oma elu ja karjääriga olen. Siiski tean öelda, et noored on minu südameasi ja ega mu edasiõppimise plaanid mind noortest kaugele ei vii.