1. detsember, kell on saamas seitse. Astun Lodjakojast välja. Õues on pime, maapinda ja jõge katab särav lumevaip, puudest õhkub salapärast rahu, kõik on vaikne. Kauguses vilguvad tuled ja on näha ka mõningast liikumist. Just on läbi saanud ENKi korraldatud inspiratsioonipäev, kus otsustasin osaleda, sest koolitus tuli koju kätte, ja see tundus hea võimalus oma tavarutiinist välja pääsemiseks. Muid ootusi mul ürituse suhtes polnudki.

Päev on olnud tihe. Esinejatest jäi kõige enam meelde noor ja ettevõtlik Robin Pass, kes unistab suurelt ja julgeb oma unistuste täitumiseks ka tegutseda. Seejuures ei unusta ta olla humoorikas ning vaba. Tema jutt on paeluv ja ta oskab ennast müüa. Mina, kes ma olen igasuguste sotsiaalmeediaplatvormide põhimõtteline vastane, tegin endale Robini ettekande lõpuks TikToki konto. 

Ettekandeid ja publiku küsimusi-kommentaare kuulates jäi kõrvu palju “kuidas” küsimusi. Kuidas ma elan esmaspäevase koosoleku üle, äkki keegi ei tule mu ideega kaasa? Kuidas ma loon sisu sotsiaalmeediasse? Kuidas ma küsin oma ülemuselt palka juurde? Kuidas ma korraldan oma tööd laste kõrvalt? Kuidas ma Erasmus+ õpirändega liituda saaksin? Kuidas ma oma sõnumi kuuldavaks teen? Kuidas ma selle kõige jaoks aega leian?  jne.

Kõik on väga ausad küsimused. Ilmselt said osad küsijatest ka ürituselt omale vastused, ent minu pähe tekkis mõte: see kõik on lahendatav!

Osalesin 2020. aasta septembris ENKi mentorite koolitusel ning andsin end üles ka ENKi mentorite pangas. Koolitus oli väga inspireeriv ning juhatas mind selleni, et omandasin ka Tartu Ülikooli mikrokraadi karjäärinõustamises. Minu üks eesmärk oli omandada veelgi enam teadmisi mentorlusest, nõustamisest ja aktiivsest kuulamisest. Pärast mentorite koolitust on mul õnnestunud kaks aastat osaleda mentorina üleriigilises noorsootöötajate arenguprogrammis. Mul on kahe aasta jooksul olnud üle kümne mentii. Sellel sügisel pöördus minu poole üks Tartu huvijuht, kes soovis saada nõu, kuidas õpilasesindus tööle saada. Ta oli kuulnud, et koolis, kus ma töötan, toimib õpilasesindus ilma huvijuhita. Päris nii see kindlasti ei ole, aga minu jaoks on see päris suur tunnustus, et nii arvatakse. Järelikult olen teinud midagi õigesti, et asjad toimivad pealtnäha kergelt ja kuuldused on ka linnas laiali läinud. Saime kolleegiga kokku ning meie jutuajamine viis selleni, et leppisime kokku mentorluse: nüüd kohtume regulaarselt ja arutame selle üle, millega minu noorem kolleeg maadleb.

Ka kõiki neid inspiratsioonipäeva kuuldud “kuidas” küsimusi saab tegelikult lahendada mentorluse abil. Ma ei arva, et mentorlus oleks mingi imerohi, mis kaotab kõik probleemid, ent usun, et selline kolleegidevaheline suhe aitab nii mõnedki asjad selgeks mõelda ja seda nii mentii kui ka mentori vaatenurgast. Sageli tulevad selgus ja lahendused siis, kui probleem sõnastada ja selgelt välja öelda.

Õigupoolest ongi mõtete väljaütlemine väga oluline. Käisin ENKiga septembris Portugalis Erasmus+ õpirändel. Koolituse teemaks oli strateegiline kommunikatsioon EYWA-s (European Youth Work Association). Me jõudsime lõpuks ka põhiprobleemi püstituseni: kommunikatsiooni puhul on tähtsad sõnum ja sihtrühmale sobilik kommunikeerimise viis, ent põhiteema kõrval kerkisid üles ikkagi arutelud sellest, kes või mis õigupoolest on noorsootöötaja. Ilmselgelt oli teema partnerriikide jaoks oluline, vastasel juhul ei oleks neid diskussioone tekkinud. Eestis on noorsootöötaja defineerimisega lood üsna hästi. Isegi, kui üldsus veel nii peensusteni seda ei tea, millega noorsootöötaja tegeleb, siis valdkonnas tegutsejatele endale on üsnagi selge, milline on nende töö olemus ja kuhu tahetakse jõuda. 

Portugali koolitusel aga kõigil osapooltel see nii selge ei olnud. Ikka räägiti sellest, et nende kodumaal arvatakse, et noorsootöötaja on sotsiaaltöötaja või hoopis mingi vabatahtlik, kuid selgust ei ole. Samuti puudub tunnustus (nii väärtuslikus kui ka ametinimetuse tähenduses). Samad teemad kerkisid üles ka koolituse eelmises osas Maltal aasta tagasi. Mingil põhjusel ei oldud sellest punktist edasi jõutud. Miks see nii on, et oma riigis ei suudeta läbi rääkida või lahti vaielda seda, mida siis ikkagi noorsootöötaja tähendab, on raske arvata. Küll aga võiksid koolitusel osalenud partnerriigid julgelt küsida nõu kuskilt, kus vähemalt noorsootöötaja definitsioon on paigas, näiteks Eestilt, sest meil on oma edulugu jagada.

Usun, et mentorlusest oleks siingi palju kasu, sest kui on kokkulepped olemas, kuidas mõistetakse noorsootöötaja ametit sisulisest küljest, on üks mure lahendatud, ja saab edasi liikuda järgmiste (põletavamatete) küsimusteni. 

Igasugused koolitused ja seminarid on kindlasti enesearengu ja täiendamise mõttes väga olulised. Mentorlussuhe annab võimaluse olulistesse teemadesse süüvida ja näha ka vaatenurki, mida ehk ise pole osanud näha. See avab erinevaid perspektiive, et näha lahendusi. Vahel ei olegi tegelikult vaja midagi ära lahendada, piisab sellest, kui saab tunde, et mind on ära kuulatud, mind on mõistetud.

Veidi hiljem, täpsemalt 7401 sammu (jätsin teadlikult auto koju, et pärast päeva veidi jalutada) oli minu teekond talveunne suikunud Emajõe kaldal lõppenud. Jõudsin koju. Pea oli klaar ja keha virge. Inspiratsioonipäev, vaatamata sellele, et mul polnud mingeid ootusi, oli oma eesmärgi siiski täitnud: see oli inspireerinud mind kirjutama, kuigi mul sellist plaani alguses ei olnudki. Aitäh!