Oleme harjunud mõtlema, et põhiliselt õpitakse koolis. Hea küll, võib olla ka huvikoolis või spordiklubis omandatakse uusi teadmisi, oskusi ja vilumusi, mida võib samuti elus vaja minna. Samas ei ole see kohustuslik õppimine, vaid pigem täiendab haridus- ja arenguteed. Kui laps osutub andekaks klaverimängus, laulmises või mõnel spordialal, leiab ta ehk kuulsust, eneseteostust ja rikkust – käsi südamel, mõni lapsevanem kindlasti mõtlebki nii ja miks mitte. 

---

Kui vaataks hoopis teise nurga alt – mis siis, kui laps areneb väga heaks suhtlejaks ja probleemide lahendajaks, kriitiliselt mõtlevaks ja eluolu tajuvaks, organiseerijaks, algatajaks või uuendusmeelseks leiutajaks, ettevõtlikuks otsustajaks ja teistega arvestavaks nooreks inimeseks – kas see on kuidagi vähem oluline kui olla hea pianist, sportlane, kunstnik?

Väärtused noorsootööst

Millegipärast ei väärtustata sageli noorsootööd, eelkõige vabama (loe: huvikoolivälise) huvitegevuse ja näiteks noorteprojektide või -ürituste käigus omandatavaid n-ö pehmemaid teadmisi, oskusi ja vilumusi samaväärselt koolipingist saadavate faktiteadmistega ja konkreetse valdkonna või ala süvendatud õpingutega. Asjatult!

Haridusteadlased on öelnud, et vaatamata Eesti PISA-testi edukusele ei saa noored meie kooliharidusest just nimelt seda pehmete oskuste komplekti hästi kätte ja jäävad seega hiljem hätta tööturule sisenedes, kuna tööandjad otsivad eelkõige häid suhtlejaid, koostöö- ja algatusvõimelisi, uuendusmeelseid, iseseisvalt mõtlevaid ja (elu)olu hästi tajuvaid kohanemisvõimelisi inimesi (1).

Ainult ühe ala või konkreetse tehnilise oskuse omandamine ei oma tänases päevas pikka perspektiivi ega kindlusta edu terveks eluks. Austraalias avaldati 2017. aastal uuring, mille käigus analüüsiti 4,2 miljonit töökuulutust perioodist 2012−2015 ning jõuti järeldusele, et tööandjatel on kõrged ootused konkreetsetele oskustele, mis ei sõltu erialast: eelkõige digitaalsele kirjaoskusele, kriitilise mõtlemise oskusele, loovusele ning probleemilahendus-, suhtlus- ja eneseväljendusoskusele (2). Seda kõike kinnitab muidugi meie oma “Töö ja oskused 2025” ülevaade (3), kus universaalsete tulevikuoskustena tuuakse välja samad oskused.

Noorte endi ootused

Ei ole põhjust imestada, et noorte endigi soovid õppimisele ja enesearengule on ligilähedased – õppimisprotsessis soovitakse näha suuremaid seoseid tegeliku eluga, rohkem ise- ja koostegemist, üksteise mõistmist ja erinevate inimeste head ühistoimetamist, kogukonnale kasulikuks olemist, aga ka võrdväärset partnerlust täiskasvanutega (4).

Kuidas lapsevanemana last enesearengu teekonnal toetada?

Lapsevanemal tasuks huviringide, trennide ja muu koolivälise tegevuse valikus kaasarääkimisel oma lapse kaugemaid eluhorisonte silmas pidada ning huvi tunda õppimise laiemate eesmärkide, aga ka protsessi osas.

• Kas ja kui palju õpitakse seal sotsiaalseid oskusi, teistega arvestamist, enesemõistmist, digioskusi, kriitilist mõtlemist ja eluks vajalikke igapäevaoskusi?
• Kas ja kui palju saavad lapsed ja noored ise teha, välja pakkuda, ellu viia ja ehk kogukonnalegi kasulikud olla?
• Kas ja kui palju on õppimises paindlikkust, ruumi oma arvamustele ning ruumi eksida ja uuesti proovida?
• Kas juhendav täiskasvanu on võrdväärne partner ja koosõppija lapsele ning noorele?

Peale eelnevate küsimuste on ilmselt just lapsevanemate käes võti, millega avada mitteformaalse õppimise ehk formaalse õppekava välise õppimise tunnustamise uks.

Ülikoolides on see uks juba ammu avatud ja toimib VÕTA – varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise – õpingutes. Miks aga põhikoolis ja gümnaasiumis kooliväline õppimine enamasti arvesse ei lähe? Samal ajal on riikliku õppekava üldpädevused ja mitteformaalse õppe võtmepädevused peaaegu üks-ühele samad ehk õppimine nii koolis kui ka noorsootöös toimub samade eesmärkide nimel. Tõsi, ehk ei ole loodud veel väga head abivahendit, mille abil noor saaks oma väljaspool kooli saadud õpikogemust ning omandatud teadmisi ja oskusi kirjeldada nii, et need koolis arvesse läheksid.

Teisalt jällegi on olemas Noortepass (5), mille saaks esialgu aluseks võtta ja mis toetab noort inimest oma õpioskuste eneserefleksioonis, mis on üks põhikoolis õppimise eesmärke. Hea tahtmise korral on kõik teostatav, ent eeldab valmisolekut nii õpetajatelt koolis kui ka õppimise juhendajatelt väljaspool kooli.

Lapsevanem võiks ja peakski õigustatult küsima: “Miks minu lapse mujal õppimisse investeeritud aeg ei lähe arvesse, kuigi see toetab ka õppekava eesmärke?”

Kulunud või mõnevõrra kummalist suhtumist peegeldav on vastuargument, mida siinkohal tavapäraselt tuuakse: “Kui ma ta nüüd tunnist ära luban sellepärast, et ta osaleb trennis või huviringis, siis läheb ta ju hulkuma või peab tundide vahel niisama kooli peal olesklema”.

Arvestades tänaseid koolide kaasaegseid õpikeskkondasid, võiks õpilane oma mujal õpitu arvelt saada vabaks mõnestki õppetunnist ja veeta selle näiteks raamatukogus või laboris mõnda uut projekti või oma uurimistööd kavandades ja ellu viies. Hea tahtmise, koostöö, uudsete lahenduste otsimise ja kindlasti ka noorte usaldamise korral on kõik võimalik.

Lõpetada tahaksin mõttega, et õppimine ei saa olla ega olegi ainult formaalse haridussüsteemi monopol. Õppimine toimub paljudes muudeski kohtades: noorsootöös, kultuuris, spordis jne. Mitteformaalne õppimine annab lastele ja noortele spetsiifiliste oskuste ja teadmiste kõrval just seda, mida muutunud kaasaegne maailm ja sealhulgas tööturg pikisilmi ootab: pehmeid oskusi. Kuidas need teadmised ja oskused kooli keelde “tõlkida”, et õpitut ka tunnustataks ja arvestataks ning õppimise aeg ei oleks raisatud, on küsimus, mida lapsevanemad peaksid teiste seas kindlasti esitama.

Noorsootöötajad, kultuuritöötajad ja treenerid võiksid aga valimiste-eelsel aastal küsida: kas oleks aeg põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks, kus huvitegevust nähakse kitsalt ja aktsepteeritavalt ainult kooli korraldatuna või koolis toimuvana ning õppe planeerimisel peavad õpetajad koostööd tegema ainult teiste õpetajatega. Miks mitte ka piirkonna noorsoo- ja kultuuritöötajate, treenerite ning eelkõige muidugi koos noorte endiga?

1 https://arvamus.postimees.ee/3936299/mati-heidmets-eve-eisenschmidt-pisa-test-kinnitab-aga-me-ise-justkui-ei-usu-eesti-on-haridusriik
2 http://www.fya.org.au/wp-content/uploads/2016/04/The-New-Basics_Web_Final.pdf 
3 http://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/04/Tulevikutrendid-1.pdf
4 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2017/11/Eestimaa-Noorte-Manifest-PDF-400-kB.pdf
5 https://noored.ee/noortepass/

---

Autor: Ilona-Evelyn Rannala, ENK juhatuse esimees ja TLÜ noorsootöö korralduse lektor

Artikkel ilmus esmakordselt 23. augustil Eesti Päevalehe vahelehes Noor Tegija.