Eesti Inimõiguste Keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht ja Eesti Noorsootöötajate Kogu liige Kelly Grossthal kirjutab Eesti Noorsootöötajate Kogu blogis lähemalt kiusamisest, vaimsest tervisest ning sellest, kuidas tegeleda eelarvamustega.

---

Vanasõnad on iga keele ja kultuuri osa, olles sajandeid väärtuste ja keeleoskuste õpetamise vahend. Ilmselgelt on palju vanasõnu, mis meid täna muigama ajavad, sest lihtsalt ajad ja kombed on muutunud. Samas vanasõna, mis soovitab enne ütlemist ka väljaöeldu mõjule mõelda, on väärtuspõhimõttena asjakohane ilmselt igal ajastul. Digiajastul ja noorsootöös ehk isegi rohkem kui kunagi varem.

Teame, et töös noortega on Eestis üha enam fookuses vaimne tervis ja digitaliseerumisega seotud väljakutsed. Ekraan annab tihti noorele, aga tegelikult muidugi igas vanuses inimesele, illusiooni kirjutatu vähesest mõjust. Netimaailmas kaob isegi oma nime alt postitades meie südametunnistus lihtsamini, sest ei näe vahetult, kas ja kuidas öeldu teisele mõjub.

Sotsiaalsete olenditena vajame teiste heakskiitu ja poolehoidu, nii ka virtuaalmaailmas. Kiusamise põhjused on väga erinevad, toksilisest grupidünaamikast teatud tunnuste alusel tõrjumiseni.

Teadlased ongi püüdnud aastakümneid aru saada, miks just teatud inimene või grupp satub kiusamise ohvriks. Mitmete uuringute põhjal on selgunud, et üha enam kiusatakse ja diskrimineeritakse inimesi tugevate eelarvamuste põhjal, mis on mõjutatud seksismist, rassismist, usulisest sallimatusest ja seksuaalsest orientatsioonist. Näiteks erivajadustega ja seksuaalvähemustesse kuuluvatel noortel on 1,5 kuni 2 korda suurem tõenäosus kogeda kiusamist võrreldes teiste eakaaslastega, seejuures kiusamine võib kesta algkoolist kuni gümnaasiumini. Eriti ebasoodsas olukorras on aga noored, kes esindavad mitut vähemusgruppi. Sõnadel ja kiusamisel on omakorda otsene mõju inimeste vaimsele tervisele ning selle negatiivsed mõjud ulatuvad ka täiskasvanuikka.

Kõik see ei tähenda, et inimesed ei võiks enam oma väljaütlemises kriitilised olla või et peaksime vaidlustest loobuma. Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo teadur Toomas Lott on selgitanud, et filosoofias räägitakse kahest olulisest intellektuaalsest voorusest. Esimene on alandlikkus, mis tähendab suutlikkust võtta arvesse oma ekslikkust. Teiseks on oluline avatud mõtlemine ehk võime kaaluda alternatiivseid seletusi. Ehk siis tark inimene pidevalt kaalub, kõhkleb, otsib, areneb ning tänases kontekstis lisandub sellele oskus olla allikakriitiline. Kas igal sõnal, tõekspidamisel, sotsiaalmeedias avaldatud infol on ikka sama kaal? Kas on võimalusi enda tõekspidamisi väljendada viisil, mis ei teeks teistele haiget ega panustaks kiusukultuuri?

Üks praktilisi võimalusi noorsootöötajal kiusamist vähendada, on tegeleda eelarvamuste ja stereotüüpidega. Tihti ongi meie sõnad ja seisukohad seotud meie enda teadvustamata eelarvamustega.

Need eelarvamused viitavad teatud tundele, mis meil kellegagi kokku puutudes tekib, ning selle põhjal tehakse otsus, kas kedagi peetakse heaks või halvaks, õigeks või valeks, ohutuks või ohtlikuks. Enamasti ei põhine need tunded mitte ratsionaalsel mõtteprotsessil, vaid lähtuvad kallutatud lugudest, mida oleme kuskilt kuulnud, põgusatest kogemustest või teabe vähesusest. Isegi kõige empaatlisem noor võib leida ennast olukorrast, kus välistab mõned inimesed alateadlikult või kasutab nende suhtes halvustavaid väljendeid.

Uuringud on näidanud, et stereotüüpe ja eelarvamusi on oluline käsitleda varajases arenguperioodis, et vältida nendel põhinevat kiusamist hilisemates elufaasides. Näiteks on nooremas eas stigmadel põhinevat kiusamist oluliselt vähem kui vanemas eas. Samas ei tähenda see, et hiljem poleks enam võimalik teadvustamata eelarvamuste teema ja kiusuennetusega tegeleda. Nagu ikka, kõik sõltub teema teadvustamisest ning praktiliste sammude abil on ka igal noorsootöötajal võimalik anda oma panus.

Kolm praktilist soovitust noorsootöötajatele

Projekte ja kampaaniaid, mis olukorda parandada püüavad, on toimunud ja toimumas juba omajagu. Iga samm sõbralikuma ühiskonna suunas on õige samm, kuid mida saaks just noorsootöötaja omalt poolt teha? Pealkirjas sisalduv vanasõna on kena, aga mida saaks päriselt ära teha?

• Alusta alati iseendast. Millised on minu enda teadvustamata (kasutusel ka termin alateadlikud) eelarvamused? Kas ja mil viisil mõjutavad need minu tööd noortega? Kas olen eeskujuks või hoopis süvendan kahjulikke stereotüüpe? Teha võib näiteks Harvadi Ülikooli testi, mille kaudu saab analüüsida enda automaatseid seoseid ja eelarvamusi. Samuti võib läbida Eesti Inimõiguste Keskuse ja rahvusvaheliste partnerite poolt koostatud põhjaliku mitmekesisuse ja kaasatuse koolituse.
• Leppige oma noortekeskuses, koolis, vabaühenduses, trennis, huvikoolis või muus keskkonnas kokku reeglid, milline käitumine on sobilik. Lisaks mõelge läbi, kuidas lahendada olukordi, mil reegleid rikutakse. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi poolt Eesti koolides läbi viidud kiusamisolukorra uuring tuvastas, et noored peavad koolikiusamise vähendamiseks oluliseks selgete reeglite olemasolu, mille rikkumine peab kaasa tooma reaalsed tagajärjed. Võite näiteks koostöös noortega kirja panna teie võrdse kohtlemise põhimõtted.
• Oluline on ärgitada noorte kriitilist meelt ehk ajendades neid järele mõtlema selle üle, milles nad muidu ei oskaks võib-olla kaheldagi ‒ teatud inimrühmadega seotud stereotüüpide ja eelarvamuste üle. Selleks võib kutsuda esinema erinevatesse vähemusrühmadesse kuuluvaid inimesi, vaadata temaatilisi filme, mängida valdkonda käsitlevaid mänge. Ideedeks võib alati pöörduda erinevaid gruppe esindavate vabaühenduste poole, näiteks Eesti LGBT Ühing või Eesti Puuetega Inimeste Koda

Oluline on mõista, et eelarvamused on inimeseks olemise loomulik osa. Kõik me kanname neid endaga suuremal või väiksemal määral kaasas. Sama oluline on ka märgata nii enda kui noorte puhul neid olukordi ja piire, mil sõnadel on negatiivne mõju. Märkamise puhul tasub aga võtta eraldi aeg noorega usalduslikult rääkimiseks, et mõista, mis on piire ületavate väljenduste taga. Empaatiline arutelu ja siiras selgitustöö on teadagi noorsootöötaja parimad tööriistad.

Teadvustamata eelarvamused saavad pahatihti väljaütlemisteks automaatselt või kiirustades, seetõttu ongi meie esivanemate vanasõna vägagi asjakohane – olgem suheldes inimestega päriselt kohal ja enne ütlemist võtkem hetk mõtlemiseks. Toimib! Nii noorte, noorsootöötajate kui ka kõigi teiste puhul.

---

Artikli autor:
Kelly Grossthal

Autor tänab sisendi eest Eesti Inimõiguste Keskuse praktikant Anna-Lisa Aavikut. Loo kirjutamisel on kasutatud järgmisi teadusartikleid:

Carrera-Fernandez et al. 2021. “Me and Us Versus the Others: Troubling the Bullying Phenomenon.” Youth and Society 53(3): 417-438.

Earnshaw et al. 2018. „Stigma-based bullying interventions: A systematic review.“ Developmental Review 48: 178-200.

Goodboy, A., Martin, M., Rittenour, C. 2016. „Bullying as an Expression of Intolerant Schemas.“ Journal of Child Adolecent Trauma 9: 277-282.