Oma sõnumiga meediasse jõudmiseks on erinevaid viise. Tavapäraste pressiteadete ja uudislugude kõrval on viimastel ajal üha enam kandepinda hakanud koguma arvamuslood. Kuidas aga kirjutada sellist arvamuslugu, mida meedia tahaks avaldada?

---

Artikli autor:

Siiri Liiva, Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik

---

Pikalt on Eesti olnud üleilmse pressivabaduse indeksi esimese 20 riigi hulgas kõrvuti terve rea Skandinaavia ja Lääne-Euroopa riikidega. Sõnavabadus on Eestis ka põhiseadusesse sisse kirjutatud. Põhiseaduse 45. paragrahvi järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil kuniks sellega ei riivata teiste õigusi. Ka on põhiseaduses selgelt kirjas, et tsensuuri meil ei ole.

Ennekõike on sõnavabadus vajalik selleks, et meil saaks tegutseda vaba ja sõltumatu ajakirjandus. Samal ajal aga annab põhiseadusega tagatud sõnavabadus igale Eesti kodanikule õiguse ja võimaluse ühiskonnaelu puudutavatel teemadel kaasa rääkida, sealjuures kirjutada arvamuslugusid ning pakkuda neid avaliku arutelu algatamiseks või mitmekesistamiseks ka meediamajadele avaldamiseks. Nii on arvamusžanril klassikalise uudismeedia kõrval sama oluline roll. Selle tunnistuseks on arvamusküljed päevalehtedes ning hästi toimivad arvamusportaalid.

 

Milline on hea arvamuslugu?

Kuigi arvamuslood on oma olemuselt täiesti erinevad uudislugudest – kus on oluline objektiivsus, neutraalsus, tasakaal erinevatele osapoolte arvamuste vahel –, kehtivad siiski ka arvamusžanri puhul väga kindlad reeglid, mida iga autor peab arvestama. See, kui hästi või halvasti peetakse nendest põhimõtetest kinni, määrab suuresti ära ka selle, kas arvamustoimetajad lasevad lõpuks loo üldse eetrisse või mitte.

Kui uudisloo puhul on oluline, et selle autor on ennekõike avalikkust huvitava materjali vahendaja rollis – võtmata ise selle suhtes mingit seisukohta –, siis arvamusloo peamiseks omaduseks ongi see, et autor avaldab enda isiklikku, subjektiivset arvamust.

Mis mõju on hästi kirjutatud arvamuslool üksikule lugejale või suuremale auditooriumile? Hea arvamuslugu paneb lugeja kaasa mõtlema, selgitab teatud sündmustega kaasnevaid muutusi ning nende muudatuste mõju, aitab kujundada keerulises teemas seisukohta, veenab lugejat midagi tegema või muutma, kritiseerib või vastab kriitikale, ennustab, annab juhiseid või soovitusi ning teatud juhtudel kajastab ka väljaande enda seisukohta ühiskondlikult olulistes küsimustes.

Arvamuslood jagunevad autori järgi kolmeks: on toimetuse arvamus – mis väljendub juhtkirjades, ajakirjanike kommentaarides ja repliikides –, on välisautorite arvamused – võivad olla pikemad kolumnid või esseed, mille autoriteks on oma ala spetsialistid, autoriteedid, otsustajad – ning on lugejakirjad, mis on siis saadetud toimetusele kas reaktsioonina paberlehes või veebiväljaandes avaldatud lugudele lugejate endi poolt.

Nagu eelnevast välja tuleb, ei ole olemas ühte unikaalset arvamusloo formaati. Vastavalt teksti pikkusele ja sisule saab neid omakorda eraldi liigitada. Juhtkiri on sageli anonüümne ja väljendab toimetuse enda üldist seisukohta mingitel ühiskondlikult olulistel teemadel. Repliik on lühike ja terav, samas selge autoriga.

Tihti on arvamuslood kommentaari vormis, kus kas toimetuse sisene või välisautor väljendab enda isiklikku seisukohta mõne kajastust leidnud teema osas. Välisautorite arvamuslood tihti vormuvad ka kolumniteks, mis on pikemad, põhjalikumad ja kohati isegi teaduslikumad arvamuslood. Eraldi arvamusloo liik on arvustus, mis tutvustab mingit kultuuriteost või -sündmust, analüüsib seda ja annab põhjendatud hinnangu.

 

Kuidas üht arvamuslugu üles ehitada?

Kui rääkida arvamusloo ülesehitusest, siis see sarnaneb oma struktuurilt koolikirjandile – kus on selge sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte –, kuid on tihedam ja tihti ka lühem. Sarnaselt kirjandi sissejuhatusele tuleb ka arvamusloo sissejuhatuses anda ülevaade taustast, millest ajendatuna arvamuslugu kirjutatakse. Huvi äratamiseks on soovitav kasutada tsitaati või mõnda muud meeleolu loovat lauset, mis peaks olema lühike, ülevaatlik ja võimalikult paeluv.

Teema arenduses hakkab autor selgitama oma mõttekäiku, tuues oma esitatud väidetele poolt- ja vastuargumente, väljendades seejuures isiklikku arvamust, mida esitab kronoloogilises, loogilises või probleemi olulisuse järjekorras. Oma argumentide tõestuseks kasutab fakte, detaile ning näiteid elust enesest, mis toetavad tema arvamusavaldust. Lõppsõnas võetakse teema kokku, autor või väljaanne esitab oma seisukoha, teeb ettepanekuid ja soovitusi, ideaalis pakub lahendusi ja alternatiive.

Mida ei tohi arvamusloo puhul unustada – ja tihti see on ka kriteerium, mille järgi arvamustoimetajad hindavad lugude avaldamiskõlbulikkust –, on see, et arvamusloos peab autor esitama ennekõike enda seisukohti ja arvamusi, seejuures alati oma põhiseisukohti argumenteeritult põhjendades.

Heas arvamusloos tuuakse välja nii argumendid kui vastuargumendid ning kirjutaja peab oma arvamust näiteks tõsieluliste näidete või faktide varal tõestama. Ka peab arvamuslool olema üks selge fookus, üks keskne teema. Samuti ei tohi unustada, et ükski arvamuslugu ei ründa kellegi isikut, vaid tema arutelukäiku. Ka ei ole arvamuslugu lihtsalt puusalt lahmimine, ilma ühegi viiteta tõsielulistele näidetele, faktidele ja detailidele.

 

Mis tuleks veel enne arvamusloo juurde asumist läbi mõelda?

On täiesti loomulik, et sellele, kes pole varem arvamuslugu kirjutanud või on seda teinud vaid mõne üksiku korra, on alguses väga raske kuskilt alustada või üldse loo kirjutamise lainele saada. Mis siin abiks võib olla, on see, kui mõtestada enda jaoks lahti, mis on see sõnum, mida konkreetse arvamuslooga öelda tahetakse, kes on see sihtgrupp, kellele seda öelda tahetakse ning mis on parim kanal selleks.

Miks on aga oluline küsida, kellele see sõnum mõeldud on? Sest see määrab ära, kus see lugu avaldada tuleks. Kui on tegu kohaliku kogukonna kaasamise või teadlikkuse tõstmisega, on kõige paremaks kanaliks kohalik meedia – küla- või vallalehed, portaalid, maakonnaleht või kohalik raadiokanal –, kui aga tegu on laiema piirkonnaga, siis tasub kaaluda juba konkreetset piirkonda hõlmavat väljaannet või meediakanalit.

Kui tahetakse üleüldist ühiskondlikku arutelu algatada, selles kaasa rääkida, avalikku arvamust kujundada, on loomulikult kõige paremaks kanaliks üleriiklik meedia – on see siis ERRi, Eesti Päevalehe/Delfi, Postimehe ja/või Õhtulehe arvamusportaalid ja/või paberlehed. Samas kolleegide kõnetamise soovi korral tasuks kaaluda pigem erialaseid meediaväljaandeid, noorsootöö puhul on need peamiselt Mihus ja Õpetajate Leht.

Täiesti loomulik on ka see, et eelpool soovitatud pika arutelu ja mõttekäigu tulemusel jõuab loo autor järeldusele, et arvamuslugu ei ole kõige parem viis oma sõnumi sihtrühmani viimiseks. Küll aga tasuks kindlasti kaaluda arvamusloo kirjutamist siis, kui tunned, et midagi tekitab sinus tugevaid emotsioone. Tavaliselt on isikliku kogemuse või tunde pealt kirjutatud arvamuslood – mis reageerivad päevakajalistele teemadele – kõige mõjusamad ja neil on ka kõige suurem tõenäosus avaldatud saada.

 

Kuidas lugu eetrisse saada?

Nii nagu pressiteadete ja uudislugude puhul laiemalt, kehtib ka arvamusloo nö eetrisse saamiseks mitu erinevat soovitust. Kõigepealt tasub muidugi pöörduda nende ajakirjanike poole, keda sa isiklikult tunned. Teisisõnu, tasub kodustada ajakirjanik, kellega suhtluses sa tunned end vabalt, keda sa saad usaldada ning kes ka siis, kui ta sind aidata ei saa, oskab sulle konstruktiivset nõu anda või suunata õigete inimeste poole.

Kasu teeb ka see, kui koostad isikliku pressilisti, kus on erinevate väljaannete ja ajakirjanike kontaktid, kellele sa saad saata nii pressiteateid, uudislugusid kui arvamuslugusid. Viimaste puhul kasutatakse pressiliste vähem, kuid näiteks mõnele päevakajalisele teemale reageerides, enda seisukohta arvamusloona esitades võib selle saata ka oma pressilistile edasi. Kindlasti on parem individuaalne pöördumine ajakirjaniku poole, see mõjub isiklikumalt.

Ka tasub enda jaoks paika panna, mis on need peamised arvamusplatvormid, mis on sinu töö seisukohalt olulised ja hakka pakkuma arvamuslugusid avaldamiseks – olgu need siis ERRi, Eesti Päevalehe/Delfi, Postimehe ja/või Õhtulehe arvamusportaalid/paberlehed, maakonnaleht, kohalik raadio või valdkondlikud väljaanded. Iga arvamusplatvormi puhul tasub leida ka konkreetne kontaktisik, kellele oma arvamuslugusid saata.

Näide pöördumisest arvamustoimetajale

Tere [arvamustoimetaja nimi]

Olen …, töötan …. Pöördun teie/Sinu poole [nimi] soovitusel. (kui on keegi, kellele saab viidata)

Kuna viimasel ajal on … (teema kajastamise vajaduse põhjenduse), siis on/oleme me kirjutanud sel teemal arvamusartikli, mis võiks minu/meie hinnangul sobida ERRi/Eesti Päevalehe/Postimehe/Õhtulehe arvamuskülgedele nii paberlehes kui veebis.

Olen/oleme väga tänulikud, kui leiaksite kas lehes või veebis võimalust selle teema kajastamiseks juba lähipäevil.

Ka olen väga tänulik igasuguse muu tagasiside eest loole. Olen/oleme valmis seda vajaduse korral ka täiendama, parandama vms.

Peatset vastukaja ootama jäädes 

Nimi

Kontakt

Meelde tasub jätta, et isiklik pöördumine on oluline. Kui e-kirjale pole paari päevaga vastust tulnud, tasub helistada. Kui on kiire eetrisse saamisega, tasub helistada. Ka tasub kirjutada mitmele toimetajale korraga, aga nii, et nad näeksid, kes veel on kirja saanud. Oluline on pöörduda õige sõnumiga õigel ajal õige kanali poole!

 

Miks tuleks kirjutada arvamuslugusid noorsootööst?

Noorsootöö on kindlasti üks alakajastatumaid valdkondi Eesti meediaruumis. Seetõttu peavad noortega töötavad inimesed tihti ise ka nägema vaeva, et noorsootööst räägitaks, selle sisu ning rolli selgitataks ning selles toimuvate muutustega oleks ka laiem avalikkus kursis.

Noorsootööst võib kirjutada arvamuslugusid nii kitsale sihtgrupile – noorsootöötajatele endile – ja pakkuda seda erialameedias avaldamiseks, aga ka valla-, maakonna- või üleriigilisse meediasse, et tõsta juba noorte, lapsevanemate ja kogukondade teadlikkust noorsootööst, selle eduelamustest ja visa töö tegijatest endist.

Arvamuslugusid ei pea kirjutama ainult siis, kui midagi on totaalselt valesti või halvasti – näiteks ähvardatakse valdkonna riiklikku rahastust vähendada, mõni arvamusliider laidab noorsootöötajate tööd või noored on kuskil saanud hakkama mõne pättusega, mis viib noorsootöö mainet alla –, arvamuslugusid võib kirjutada ka positiivsete näidete esile tõstmiseks, ühiskonna teadlikkuse tõstmiseks inimestest, kes teevad ennastunustavalt tööd noorte heaks.

 

Lõpetuseks: mida tasub meelde jätta?

Enne arvamusloo juurde asumist tuleb endalt alati esmalt küsida, mis on konkreetse loo eesmärk. Kui mõtted ja argumendid, mida loos lahkad, ei toeta loo ajendiks olnud teemat, jäta see julgelt välja, see uinutab lugejat ja tal kaob fookus kergelt käest. Ka tuleks vältida liiga pikki ja heietavaid sissejuhatusi. Mida julgemalt ja otsekohesemalt asja kallale asud, seda parem!

Teksti vormistamisel tasub julgelt teksti liigendada lühemate lõikude ning alapealkirjade abil, pikad lõigud muutuvad lugejale raskesti jälgitavaks ja tema tähelepanu hajub. Ka tasub jälgida, et loos oleks heas tasakaalus teravus, konkreetsus ja sõnaselgus. Sellised tekstid meeldivad ka lugejale rohkem ning ärgitab teda kaasa mõtlema. Hea arvamuslugu on see, mis paneb inimesi reageerima ja tegutsema!

Ka tasub meelde jätta, et arvamustoimetused võtavad heameelega uutelt autoritelt hästi kirjutatud tekste vastu, ollakse väga avatud autorite ning teemade ringi laiendamisele ja mitmekesistamisele. Nii et julgus on kindlasti juba pool võitu!

Teravat sulge!

---

Kasutatud kirjandus

 Külliki Kask „Meediaõpetus”, gümnaasiumi meediaõpik, 2005, Avita Kirjastus

Külliki Kask „Meedia mõju”, gümnaasiumi meediaõpik, 2013, Avita Kirjastus

E-kursus „Meedia ja mõjutamine”, materjal kutseõppeasutuste õpilastele, 2013, Tartu Kutsehariduskeskus.

Eve Tisler, Lauri Tankler „Meedia ja mõjutamine”, gümnaasiumi meediaõpik, 2019, Maurus Kirjastus