Tallinna Ülikooli noorsootöö õppejõu ja uurijana olen jõudnud huvitavate tähelepanekuteni mitteformaalse õppimise kohta noorsootöös. Mitmed mitteformaalse õppimise sammud toimuvad noorsootöös mõnevõrra läbipõimunumalt kui me aga tavapäraselt eeldame.

---

Eelkõige on teistmoodi eesmärkide seadmine, mis on pikemaajalisem ning mõnevõrra vähem nähtav kui näiteks traditsioonilistes huviringides, kus õpiväljundid on sageli ette määratud. Miks see nii on? See on selgelt seotud noorsootöötaja kutse-eetika viienda teesiga: eesmärkide seadmine algab sealt, kus ja kes on need noored – igal päeval võivad tulla uued noored!

Eesmärkide seadmisel segunevad mitte- ja informaalne õppimine: aega läheb noorte tundmaõppimisele, usalduse loomisele, nende vajaduste ja huvide väljaselgitamisele. Alles sellest lähtudes kavandab noorsootöötaja, jällegi koos noortega, tegevused, mille käigus õpitakse uusi oskusi ja teadmisi ning arutletakse nii protsessi kui ka tulemuste üle.

Kuna noored ei ole formaalses koolikeskkonnas, tuleb teinekord sõna „õppimine“ alguses millegi muu taha peita.

Mitteformaalset õppimist loov keskkond noorsootöös on eelkõige keskkond, kus noor tunneb end turvaliselt ning saab koos täiskasvanuga õlg-õla kõrval põnevaid teekondi kavandada, ellu viia ja analüüsida, ning kus on täiesti lubatud ka läbi kukkuda ja omakorda sellest õppida. Mitteformaalne õppimine noorsootöös on eluline ja põnev.

Tutvu ka TLÜ mitteformaalõppe teemalise teadusseminariga.

---

Artikli autor: 
Ilona-Evelyn Rannala, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse lektor

 

 

 

 

 

 

---