Portugalis on koolinoorsootöö ja huvijuhi mõisted võõrad - Eesti Noorsootöötajate Kogu

Huvijuhtide töörühm suundus sedapuhku Portugali, Portosse ja Amarantesse, et uurida kohalikku noorsootööd, luua kontakte ning tugevdada koostööd kohalike partneritega, andmaks tuult uuetele ühistele projektidele. Külastati mitmeid kohalikke noorteorganisatsioone, koole ja noortekeskusi, et saada põhjalik ülevaade kohalikest noorsootöö praktikatest ja võimalustest.

Alates 2021. aastast on Eesti Noorsootöötajate Kogul olnud Erasmus+ akrediteering, võimaldades igal aastal lihtsustatud korras taotleda rahastust erinevate õppevisiitide jaoks. 

Oma muljeid jagavad Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi huvijuht Laine Ülemaante, Randvere Kooli huvi- ja projektijuht Liina Savolainen, Rõngu Keskkooli kogukonnajuht Anu Sarnit, Koeru Keskkooli huvijuht Kirsika Ilmjärv, Tartu Luterliku Peetri Kooli huvijuht Marge Tänava, Pääsküla Kooli õpetaja ja ENKi huvijuhtide töörühma juht Liis Enson.

 

Mis motiveeris sind õppevisiidil osalema?

Marge: Mind motiveeris võimalus luua uusi kontakte ning enim ootasin noorte osalusega seotud uut infot. 

Laine: Mind motiveeris enim mõte viia end mugavustsoonist välja. Näha uut vaadet oma tööle ning noorsootööle, noppida ideid teiste tegemistest ning mõista teise riigi lähenemist noorsootööle.

Liina: Uudishimu, et kuidas mujal noorsootööd tehakse või kuidas noorsootööd mõtestatakse. Samas võimalus kohtuda uute inimestega nii Eestist kui Portugalist. Läks nii hästi, et saime kontakti ka Hispaaniast.

Anu: Õppevisiidil soovisin osaleda selleks, et teada saada, kuidas tehakse noorsootööd väljaspool Eestit. Varasemalt puudus mul kogemus, kuidas sarnaseid visiite korraldatakse. Selleks, et saaksin oma koolis õpilastele õpirände kogemust pakkuda, oli hea kõigepealt ise praktikas see läbi proovida.

Kirsika: Nägin võimalust saada tuttavamaks ENKi huvijuhtide töögrupi liikmetega. Koos õpirändel kogetu ja õhtused reflektsiooniringid aitasid mõtestada kogetut ja väärtustada tööd, mida meie haridus-ja noorsootöövaldkonnas tehakse.

 

Mis oli sinu jaoks suurim avastus õppevisiidil?

Marge: Avastamist oli palju. Suurim üllatus oli ehk see, kui võõras koolinoorsootöö ja huvijuhi mõiste Portugali jaoks on. Ning tore oli kogeda ka seda, kuidas noortega töös on ära tabatud see õhkõrn piir autoriteedi ja läheduse vahel.

Laine: See, kuidas Portugalis lähenetakse noorsootööle – puuduvad noorsootöö seadused, strateegiad ning ka kohalikul tasandil on tegevus pigem kalenderplaani keskne kui strateegiline vaade järgmistele aastatele. Samas oli positiivne näha, et tegijad, kellel on olemas visioon, on loonud ise oma tööga endale viljaka pinnase ja tegutsetakse usaldusväärse partnerina nii kohalike noorte, vanemate, omavalitsuse kui ka rahvusvaheliste partnerite jaoks.

Liina: Olin veidi kursis, et Portugalis on noorsootööle veidi teine lähenemine, kuid üllatuslik oli see, et noorsootöötajaks saab õppida valikkursuse kaudu juba gümnaasiumis. Kuna kõrghariduse tasemel seda eriala õppida ei saa, siis tihti omandatakse kõrgharidus sotsiaal- või pedagoogilises valdkonnas. Seega võib juhtuda, et noorsootöö tunnistusega töötaja on noorem kui need noored, kellega ta tööalaselt kokku puutub. Samuti ei ole Portugalis riiklikul ega ka kohaliku omavalitsuse tasandil noorsootöö arengukava, seadust ja suurem pilt tulevikuks puudub.

Anu: Suurim avastus oli see, et Eestis on noorsootöö tegemine väga hästi korraldatud. Samas on Portugalis õpilased vabamad ise tegutsema kui Eestis. Bürokraatia tase Portugalis on kindlasti väga kõrge ja seega on Eestis mugavam asju ajada. Samas oli nende jaoks nähtavus, enda nähtavaks tegemine, väga oluline. Mulle tundub, et enda heade praktikate jagamine on Eestis veel alles algusjärgus.

Kirsika: Suurim avastus oli kui suur roll oli Portugalis noorsootöö valdkonnas MTÜdel. Õpirändel kohtusime silmapaistvate eestvedajatega, kes olid suurepärase entusiasmiga.

 

Mida olulist enda jaoks juurde õppisid ning milliseid teadmisi või kasulikke kogemusi tood koju kaasa?

Liis: Suurim avastus/praktika, mille kaasa võtan- kui oluliseks peetakse kooli ja noortekeskuse koostööd. Ja initsiatiiv tuli noortekeskuste poolt, kes soovivad olla noorte jaoks nähtavad, olemas ning panustavad õppekava toetamisse läbi mitteformaalse õppe ning käivad koolides. Noorsootöötajad näevad,kui suur roll neil on noore arengus. Koostöö raames esitavad noortekeskused koolile oma aasta plaani tegevustega, mida hakkavad ellu viima koolides kohapeal süsteemselt, regulaarselt ja eesmärgipäraselt. See näitab ka, et koolid väärtustavad noorsootööd ja selle panust noore arengusse ning noorsootöö on väärtustatud. Küll, aga tuleks ka ära mainida, et noorsootöötajad tõid välja, et selle taga on olnud suur töö ja soov panustada, et sellise väärtustatud koostööni jõuda.

Marge: Peamiselt tõin kaasa kaks uut teadmist, millest meilgi võiks olla midagi õppida. Esiteks, õpilasesinduse valimise viis. Portugalis kuulsime, kuidas õpilasesindus kandideerib juba meeskonnana ja annab teatud lubadused, milliseid sündmusi või muudatusi ellu viima hakatakse. Jäi mulje, et see suurendab noorte vastutustunnet ning motivatsiooni ka edaspidi aasta jooksul koos toimetada. Samuti oli märkimisväärne, et õpilasesindusel ei ole kooli poolt antud eelarvet, vaid nad leiavad ise oma tegevuseks rahastuse sponsorite näol või ise teenides (laadad, oksjonid, üritused jms). Teiseks, jäi mulle väga hea mulje noortekeskusest, kus ei ole kindlat päevakava, vaid mis on loodud selleks, et noorel oleks koht, kuhu tulla ja kus end turvaliselt tunda. Kogu tegevus on projektipõhine (peamiselt rahvusvahelised projektid), kus noortel on võimalus soovi korral osaleda ning kui noor tahab ise projekte ellu viia, siis ollakse talle selles protsessis toeks. Tänased noored vajavad väga seda kohta, kus neile ei esitata järjekordseid nõudmisi või ei panda peale kohustusi. Kui nende päevad on nagunii ära planeeritud, siis tundub mõte ühest “äraolemise-noortekeskusest” ülimalt toetav ja mõnus. Tunnen, et Eestis on sellest puudus ja eks nooredki on seetõttu leidmas kohta mujal (õues, kaubanduskeskuses jms).

Laine: Huvitav oli õpilasesinduse toimimine koolis, see, et valimised on nähtavad ja häälekad – seda on kindlasti pohjust kaasa võtta, kuid väga huvitav oli ka see, et nad ei vali inimest, vaid tegelikult gruppi. Ühtpidi aitab see esinduses luua kohe töötavad töörühmad, teisiti võivad need olla kallutatud või ühesuunalised. Põnev seejuures oli see, et nad on iseseisvad nii oma tegemistes, kui ka rahaliselt.
Mulle meeldis mõte, mida jagas noortemaja juht Amarantest: „Hea asi võtab aega!“ Tuleb jääda kindlaks oma visioonile ja väärtustele! Meeldis mõte, et nad ei järgi trende, vaid loovad neid ise. Või see küsimus, et kas peame alati andma noortele, mida nad soovivad? Või peaks keskenduma sellele, mida noored vajavad?

Liina: Minule meeldis väga Amarante noorekeskuse eestvedaja Migueli mõte: “Noortele ei pea andma seda, mida nad tahavad, vaid seda, mida meil lähtuvalt meie väärtustest anda on!” Seega tuleb väga kindlalt paika panna iseenda ja ka organisatsiooni väärtused, neisse ise uskuda ja küll noored ise hakkavad nendega suhestuma ning leiavad enda jaoks parima tee. Samuti kõnetas tuleviku kooli mõte, et mida iganes me teeme või õpetame, siis tulemuseks ja eesmärgiks peaks olema teadmine, mõtteviis “kuidas olla hea inimene ja kodanik”.
Kaasa võtsin veel eeskuju õpilasesinduse osas. Kuna oleme oma koolis seda alles loomas, siis tundus põnev Amarante keskkooli lähenemine, kus õpilasesindusse kandideerisid nimekirjad (ehk meeskonnad), mitte üksikkandidaadid. Ehk oleks nii julgem alustada. Kuna olen seotud ka SchoolFood4Change koolitoidu projektiga, siis ka sellest lähtenurgast oli põnev näha kuidas toimis koolides toitlustus ja tõdeda, et ka sealsete koolinoorte üheks suuremaks mureks on koolitoit ja selle kvaliteet. See teadmine andis veelgi rohkem indu teemaga tõsiselt edasi tegeleda ja jõuda lahendusteni, mis võimaldavad meie noortel koolitoitu rohkem hindama hakata.

Anu: Peamine mõte, mida õppevisiidilt endaga kaasa võtan, on see, et noortele ei pea andma seda, mida nad tahavad, vaid peaks mõtlema sellele, mida nad tegelikult vajavad. Noortel peaks olema koht, kus nad saavad olla vabad ja väljendada ennast nii, nagu nemad seda soovivad, kartmata hinnanguid ja halvakspanu. See ei tähenda reeglite puudumist, vaid üksteise usaldamist ja mõistmist.

Kui teed midagi, tee seda südamega ja täieliku pühendumusega.

Kirsika: Ilmselt see sügav, eesmärgistatud sisuline töö, mida mitmes asutuses tehti, hoolimata sellest, et polnud tohutuid strateegiaid tundus, et ollakse nii õigel ja noorsootöö mõju väärtustaval ning noori võimestaval teekonnal. Kujutasin end ette nii mõneski meeskonnas tulevikus valdkonda panustamas.

 

Kuidas õppevisiidil õpitut ja kogetut parimal viisil oma kolleegidega jagada? 

Marge: Eks see nii on, et meie valdkonnas on palju inimese tasandil kinni. Tasub vaadata julgelt laiemat pilti. Mina ei saanud visiidilt võibolla väga palju enda jaoks, aga naastes võtsin kohe ühendust kohalikul tasandil nende valdkonnainimestega, kellele ühtteist jagada oli (nt linnavalitsuse noorsootöö valdkonna juht). 

Laine: Kõige lihtsam viis on kokkuvõtete, info jagamine. Kuid parim on, kui midagi saab ka teostada. Vahel on kogemusi jagades ka hea tõdemus, et meil on midagi väga hästi ja toimiv.

Liina: Kindlasti saan mõnda mõtet ka oma koolis proovida, ellu viia: õpilasesinduse valimised, võtta fookusesse meie kooli väärtused ja seeläbi lähtuvalt nendest pakkuda teadlikumalt pakkuda noortele võimalusi. Saadud mõtteid ja kogemusi saab jagada ka edaspidistel huvijuhtide kohtumistel. 

Anu: Oma kolleegidega olen jaganud kogemust just sellest vaatenurgast, et tegelikult on meil asjad hästi. Samas peame julgemalt näitama, mida me teeme, ja olema avatud muutusteks ning uutele teadmistele.

Kirsika: Nähtu ja kogetu jagamine. Väikeses Eestis tehakse samuti tõhusat ja tulemuslikku tööd. Alati ei pea võrdlema. Meie huvigrupil on nüüd üks hindamatu väärtusega ühine kogemus.

 

Kas ja miks soovitaksid oma kolleegidel sarnastest õppevisiitidest osa võtta?

Marge: Loomulikult soovitaks – kasvõi ainuüksi uute kontaktide pärast! Tulemuslikkuse eesmärgil soovitan teha ka rohkem eeltööd, et kas sel teemal, mida õppima minna tahaks, on ikka sihtkohas infot jagada. Muus osas paneks aga hoopis südamele, et meie väikeses konnatiigiski tehakse asju erinevalt ja on niivõrd palju häid näiteid, et võibolla tasuks hoopis kodumaalt alustada siin võrgustikke luues ja üksteisel külas käies. 

Laine: See on väärtuslik kogemus nii isiklikuks kui ka tööalaseks arenguks. Võimalus kohtuda uute inimestega, luua kontakte, avastada kultuuri, mõtestada oma tegevust ja mõista teiste tegemisi. Hindamatu on kogemus võõra(ma)s keele- ja kultuuriruumis. Ühtlasi mõista, et nii rõõmud kui mured on meil tihti sarnased ning tänu sellele võimalus ka lahendusi ühiselt leida.
Antud õppevisiidi plussina näen samuti meie kohalikku võrgustikku, kogu visiidi vältel toimus kogemustevahetus ka omavahel ning need kontaktid ja kogemused on väga väärtuslikud.

Liina: Väga soovitan oma kolleegidel ja kõigil sarnastest õppevisiitidest osa võtta – need avardavad meie silmaringi, annavad võimalusi teada saada, kuidas mujal tegutsetakse ja jagada oma kogemusi, praktikaid, mis tegelikult väga paljudele huvi pakuvad. Kindlasti lisavad sellised kogemuste vahetused motivatsiooni, põnevust ja uusi kontakte, mida võibolla üksi koolis töötajav noorsootöötaja väga vajab – et näha, tunda, et on teisigi samade väärtuste ja maailmavaatega tegijaid, kes meid rikastavad.

Anu: Õppevisiit avardab igal juhul osaleja silmaringi. See paneb rohkem mõtestama oma tööd ning seda ka analüüsima. Vähem oluline pole ka erinevate kultuuride tundmaõppimine ja oskus arvestada erinevustega, toetades kõiki osapooli.

Kirsika: Minu jaoks oli see kolmas õpiränne. Kõik kolm on olnud erinevatesse sihtriikidesse. Kui varem arvasin, et meil on pigem Põhjamaadest õppida siis nüüd julgustan ka Lõuna-Euroopat vallutama. Samapalju põnevaid kohtumisi on Teid ees ootamas!