Sõbrapäeva lugu: Ilona ja Heili

Oleme Ilonaga tuttavad juba 2007. aastast alates. Töötasin siis ühes Tallinnas tegutsevas noorteühenduses ja sealt vist jäingi Ilonale silma, sest üsna pea pakkus ta mulle võimalust korraldada detsembris Tallinnas Unicefi Sinist Nädalat. Sain vist selle korraldamisega (väga noores eas!) hästi hakkama ning sealt edasi on Ilona olnud mulle tööandjaks ja kolleegiks mitmes noortevaldkonna organisatsioonis, ning Ilona oli ka see, kes mind lõpuks veenis astuma Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistriõppekavale. Ütlen seda suure uhkusega, et Ilona on olnud mulle nende pikkade aastate jooksul mentoriks ja eeskujuks ning arvan, et just eriti viimastel aastatel ka väga heaks sõbraks. Tean, et Ilona on teadlikult minusse investeerinud oma aega ja teadmisi ühelt poolt selleks, et noortevaldkonnas oleks järelkasvu, kuid teiselt poolt on ta minust kui sõbrast ja kolleegist hoolinud algusest peale. Hindan seda väga. Sageli on Ilona uskunud minusse ja minu võimetesse rohkem kui ma ise ja olen selle kõige eest väga tänulik!

Ilona inspireerib mind eelkõige sellega, et ta on end pühendanud noorsootööle ja andnud endast parima, et noorsootöö areneks ning oleks tõsiseltvõetav. Ilona annab endast alati maksimumi ja teeb noorte ning noortevaldkonna heaks rohkem, kui temalt nõutakse.

Kutsusin tõesti Heilit Unicefi Sinist Nädalat Tallinnas korraldama ning veendusin, et tema peale saab loota. Ta oli kohe algusest peale süsteemne, organiseeritud, kohusetundlik ja alati naeratav ning optimistlik. Kuidagi läks nii, et kui Heili vahepeal välismaal elas ja tagasi tuli ning küsis, kas mul oleks midagi talle tööalaselt pakkuda, siis ma üldse ei kõhelnud, vaid mõtlesin kohe, kuidas teda uuesti Eesti noorsootööga kokku liita – sellist väärtuslikku inimressurssi ei saa ometi kaotsi lasta! Nii töötasime veel koos ka Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris, Tallinna spordi- ja noorsooametis ja nüüd Eesti Noorsootöötajate Kogus. Vahepeal kaitses Heili ka magistrikraadi noorsootöö korralduse erialal ning mul oli au olla ta juhendaja. Ütlen kohe, et selline juhendatav on iga õppejõu unistus – iseseisev, põhjalik, tark, ise tähtaegu seadev ja neist ka kinni pidav. Hea meel, et Heili magistritöö pälvis 2020. aastal tunnustuse haridusteaduslike riiklikul konkursil ning lisaks kirjutasime veel koos peatüki noorsootööst raamatusse „Haridusmõte“.

Heili inspireerib mind just inimesena – sellena, kes ta on kõigi oma tööde ja tegemiste keskel – ta jääb alati iseendaks ja on selles mõttes väga terviklik ning ehe inimene. Positiivsus ja naeratus on osa temast – meenutan ikka soojalt ka meie ühiseid tööreise rahvusvahelistes projektides. Heili on see seltskonna ja grupi süda ning hing – imetlen eriliset tema võimet pidada sundimatut vestlust ja teha inimeste olemine lihtsaks ning mõnusaks, teades samal ajal, et ka kogu korralduslik pool on kontrolli all. Julge on Heili ka – haarab võimalustest kinni ja ei karda ise juurde õppida. Imetlen väga seda, et ta tegeleb inimõigustealase haridusega ning peab lugu võrdsusest ja õiglusest ühiskonnas.