Anne-Ly Suvi: "Me tahtsime teha ja me tahtsime öelda!"

Eesti Noorsootöötajate Kogu 25. juubeliaasta puhul vaatame tagasi ENKi ja Eesti noorsootöö ajaloole. Spetsiaalselt ENK 25 puhuks salvestatud videopodcasti teises osas on Kaur Kötsi külaliseks Anne-Ly Suvi, kes meenutab ENKi algusaegasid ning asutamist. 

TÄHTIS FAKT: Eesti Noorsootöötajate Kogu nime kandev organisatsioon loodi tegelikult 21. mail 2016. aastal Pärnus, mil liitusid kaks olulist noorsootöö organisatsiooni. ENKi sünnipäeva loeme selle esimese eellase, Eesti Noorsootöötajate Ühenduse, asutamisest 1999. aastal. Kuid sugugi vähem tähtsam pole teine eellane, 2000. aastal asutatud Eesti Huvijuhtide Liit. 

Anne-Ly Suvi on üks neist inimestest, kelleta ENKi poleks. Ta töötas aastatel 1997-2008 Harju maavalitsuse noorsoonõunikuna ning oli üks Eesti Noorsootöötajate Ühenduse (ENÜ) asutajatest. Erialale sattus ta võrdlemisi juhuslikult. Silm jäi peale Tallinna Pedagoogilises Seminaris vastavatud noorsootöö eriala kuulutusele ning Anne-Ly teadis kohe: “Ütlesin, mina tahan sinna minna!” Ja ta läks!

Noorsootöö ilma finantsideta

Paljud ei tea, et veel enne Eesti Noorsootöötajate Ühenduse loomist tegutses Eesti Noorsoonõunike Ühendus, kuhu kuulusid kõikide maakondade noorsoonõunikud ning hiljem ka suuremate linnade esindajad. Anne-Ly meenutab, et kuigi infovahetus ministeeriumiga oli olemas, noorsootöö seadust ja avatud noortekeskuse programmi hakati looma, arvamuse avaldamist ministeeriumist ei oodatud. “Aga me tahtsime teha ja me tahtsime öelda!” ütleb Anne-Ly.

“Noorsoonõunike” mõiste võib täna võõraks jääda. Anne-Ly selgitab, et suuresti oligi see kogu maakonna noorsootöö reguleerimine, kureerimine, laagrite ning ürituste korraldamine ja info jagamine. Uskumatu küll, aga… rahalisi vahendeid selleks ei olnud. Õigupoolest polnudki see eraldi ametikoht, vaid üks ülesannetest, mis mõnele maavalitsuse töötajale anti. Anne-Ly nendib, et selle töölõigu sisu võis ilmselt ka pisut maakonniti erineda, aga juba siis toimetati mitmel pool ka rahvusvahelise noorsootööga. Näiteks Harju maavalitsuse partnerid, kus Anne-Ly töötas, olid toona Soomest. 

Kui Kaur palub Anne-Lyl toonast valdkonna seisu kirjeldada, meenutab ta oma kooliaega ja praktikat, mida ta tegi Haridus- ja teadusministeeriumis ajal, mil Teeviida messi välja töötama hakati. Toona käidi noorsootöö korraldamise kohta inspiratsiooni otsimas Soomest, mille eeskujul viimaks ka Eestis esimesed noortetoad käima lükati.

“Ja muidu, mis ma veel tahan öelda, et hästi paljud tegutsesid!” meenutab Anne-Ly erinevaid uusi noorteühendusi ja -algatusi ning toob näiteks skaudid (kes, muide, 90ndate algul vahepeal keelatud olid), 4H ja ELO (Edukate Laste Organisatsioon). Samas nendib ta, et kuigi valdkond oli kirju, ei olnud maavalitsustel nendega just palju kontakti: “Sa pead ju raha andma kellelegi, siis nad on sinust huvitatud, aga maavalitsustel ei olnud raha.”

Aga mingeid rahasid siiski jagati. “Mul oli au kuuluda noortepoliitika nõukokku ja tõesti me algul olime nagu ministrile nõuandev kogu, aga mingil hetkel tulid ka üleriigiliste organisatsioonide projektitaotlused meile hinnata ja otsustada,” meenutab ta. 

Rahastuse järjekorda hakkas tekkima ka palju uusi üliõpilas-, teadus-, õpilas- ja muid sellised organistasioone, mis oli Anne-Ly sõnul huvitav ja tore aeg.


Üheksakümnendad olid pöörased ka noorsootöös

Toimus palju ja kiiresti. Riigi tasandil püüti süsteemi korrastada, vastu võetud olid õigusaktid, regulatsioonid ning loodud toetusmeetmed. Kuigi eraldi noorsootöö spetsialistide ametikohti polnud, olid ometi noorsootöös inimesed ja võrgustikud ning järjest enam tekkis vajadus moodustada organisatsioon, mis neid arenguid veelgi enam ja tugevamalt juhiks.

Anne-Ly meenutab, et alguses sai välismaa partnerite juurde välismaale viidud ka vallaisasid, et ikka näidata, mis asi see noorsootöö ikkagi on. “Aga tundub, et seda peab veel tegema! Ka tänapäeval on see hästi aktuaalne, et võiks veel teha sellise visiidi,” leiab ta. 

Esimestest ENÜ eesmärkidest toob Anne-Ly välja kaks suuremat: avatud noortekeskuste programm ja noorsootöötajate päevad Kloogal.
Avatud noortekeskuse programmi algust meenutab Anne-Ly nõnda: “See sai alguse ka laua taga istumisest Rapla maavalitsuses, kus lihtsalt panime kirja, mis asjad, mis asi see on. /…/ ja sellest hakkas siis kooruma selline programm, millele tulid ju hiljem ka rahad taha. ANK programm oli tegelikult esimene asi, kus maakonda tulid rahad, mida maakond hakkas siis jagama.”

Paralleelselt käis töö sellega, et ENÜ teistele juriidilistele partneritele võrdväärseks juriidiliseks partneriks muuta: “Kaval arvamuse avaldamine käis ikka, me püüdsime võtta sõna!” Segadust oli palju: “Mida see noorsootöö üldse tähendab või millised siis on need näiteks kohalike omavalitsuste ülesanded noorsootöö korraldamisel või ka maakonna ülesanded?” Noorsootöö koordineerimine ja arendamine, huvijuhid koolides, erinevad organisatsioonid ja laagrid, malevad, noorteühingud, esimesed avatud noortekeskused ja  muu sinna juurde, loetleb Anne-Ly ning nendib, et keeruline oli inimesi kokku tuua ja koondada ühise “noorsootöö” mõiste alla. 

Anne-Ly nendib, et pikalt pidid noorsootöötajad õppima oma mentaliteeti ümber, sest kõigil olid “omad noored” ning valdkond ise on killustunud, aga samas nendib ta, et kui noorsootöötajatele koolitusi pakuti, tõi see alati inimesi kokku. 

“Me peame siiamaani lähtuma pigem sellest, et need on kõik meie noored, ükskõik kus nad on, meie noored!” on Anne-Ly veendunud. 

 

Uus ja kahtlane organisatsioon

Ükski organisatsioon ei saa ilma kasvuraskusteta. Ei läinud ka ENÜ asutamine kergelt, tõkkeid teel oli mitmeid. Anne-Ly sõnul pelgasd mõned inimesed uue organisatsiooni loomist ning muretseti, kas ehk peavad selleks mingid õigused või mandaat olema. Aga esines ka üldist umbusku: “Mõni arvas, et on üldse mingi uus ja kahtlane.” Kuid 14 julget leiti! Juriidilise poole pealt saadi toona suurt abi just Viljandi Kultuurikolledžilt (tänane Viljandi Kultuuriakadeemia), kus töötas ka Reet Valgmaa, kes oli üks ENÜ asutajaliikmetest.

“Vist juhatuse liikmed saime ilma kisa ja kärata,” meenutab Anne-Ly ja mõtiskleb, et ehk saadi “vette hüppamise” julgus sellest, et tegelikult ei osatud ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Ta ise pole kunagi juhatusse kuulnud, kuid lihtliikmena toimetanud ning kõvasti kaasa elanud. “Aga see, et me tänaseks oleme jõudnud siia, kus me jõudnud oleme, see on suur asi!” on ta uhke. 

Loomulikult eelnes ENÜ asutamisele ka pikem arutelu, mis nime peaks organisatsioon kandma ning kes sinna kuuluma peaks. Arutati ka seda, et kas ka huvijuhid peaksid sellesse ühendusse kuuluma ning toona lükati nende avaldused tagasi, sest neid ei nähtud noorsootöötajatena. “Aga tänaseks on see piik ka murtud,” rõõmustab Anne-Ly.

See, et ühendus rahastust saab, on umbes viimase kümne aasta teema, selgitab Anne-Ly, et varem ministeeriumi noortepoliitika osakonna käest raha küsida võimalik polnud. Ühendus ehitati üles suuresti entusiasmi ja vabatahtliku töö peale ning kui oli soov midagi teha, tuli esitada projektitaotlus ja küsida rahastust. 

Muide, kui selle aasta alguses rõõmustasime Euroopa Noorsootöötajate Ühingu (AYWA) loomise üle, siis tegelikult on tehtud ka varem üritusi sarnase organisatsiooni loomiseks. 2013. aastal kuulus ka ENÜ ühe sellise alustava organisatsiooni juhatusse, mis küll hiljem soiku jäi, kuid Anne-Ly hinnangul andis siiski viljaka pinna tänase uue ühingu loomiseks. 

 

Noorsootöötajad peaksid olema ise aktiivsed

Tänasest noorsootööst rääkides ei usu Anne-Ly, et noorsootöötajad saaksid liialt professionaliseeruda või ülereglementeeritud olla, sest tema tõdemuses tulebki need asjad selgeks teha ning neist ühtmoodi aru saada. Ta on veendunud, et mida rohkem luua raamdokumente ühiste mõistete ja arusaamadega ning mida enam riiklikult tunnustatud need on, seda selgem on pilt kõikidele noorsootöötajatele. “Kõik see on väga keeruline ja mida rohkem me sellesse keerulisse maailma selgust toome, seda lihtsam,” ütleb Anne-Ly. 

Tema meelest on meie noorsootöö väga heas seisus. “Ma julgen täna öelda, et ka teistel riikidel on meilt väga palju õppida,” ütleb ta kuid nendib, et ka meil on veel paljudelt riikidelt valdkonna kohta õppida. 

Kauri arvamusele, et mingite nüansside arendamine jääb raha taha, vaidleb Anne-Ly vastu:  “Ei, raha ei ole vähe, see raha tuleb õigest kohast õigel ajal üles korjata!” Tema meelest ei saa jääda kinni mõtteviisi, et kui ma saan raha, küll ma siis tegutsen. See küll ei tähenda, tema sõnul, et asju peaks tegema ilma rahata, kuid pigem on asi mentaliteedis.

Milline peaks Anne-Ly meelest olema ENKi roll täna? Ta usub, et ENK peaks olema pildis ja selleks, et pildile saada, peaks tegema asju koos noortega. Ta nendib nördimusega, et praegusel uudiste maastikul peab silma jäämiseks tegema midagi negatiivset, kuid samas tuleb lootma jääda, et positiivsetel asjadel on jõud. 

Suur osa ENKi nähtavusest on tema meelest liikmete endi kätes, näiteks kui jagatakse edasi artikleid, teadustöid ja muud sarnast, suurendab see lugejate ja ka nende inimeste hulka, keda teema võiks puudutada. 

Küsimusele, kas ENK peaks olema pigem ametiühing või valdkonna arengumootor, vastab Anne-Ly, et pigem mootor ja eestvedaja, tuleb nügida ja käivitada. “Mina näeks, et need liikmed võiks olla aktiivsemad sisemiselt”, nendib Anne-Ly ning lisab, et just liikmed peaksid olema osa sellest mootorist, algatama tegevusi, avaldama arvamust ja olema üldiselt aktiivsed. 

Anne-Ly ei näe takistusi, miks tulevikus ei võiks ENKiga liituda veel teistegi valdkondade esindajaid, nagu Eesti Huvijuhtide Liit omal ajal. “Kui me kanname neid samu või sarnaseid väärtusi, peame kinni nendest valdkonnas kokkulepitud, nii-öelda iseendale seatud kvaliteedi standarditest, põhimõtetest, et teeme midagi, mida saab nimetada kõige paremas mõttes noorsootööks, siis on seda ühisosa lihtsam leida,” arvab ta, et koos tegemine keerulistest oludest välja tulekuks ainult tugevdab, kui kõik eelnev on olemas. 

Kaur: “Lõpetuseks ma küsiksin su käest, mida sa sooviksid Eesti Noorsootöötajate Kogule nende 25. aastapäeva puhul?   

Anne-Ly:Vot, see oli selline kodune ülesanne mul ka, et ma mõtlesin, ma mõtlen seda ja tegelikult ma ei mõelnudki välja seda, sest sooviks et tuleb ikka veel järgmine 25!

Ja veel sisutihedam!
Ja veel mõjusam!
Ja veel kuidagi valgustatud, valgustuv!
Et me tõesti kunagi jõuame niimoodi kuskile, et me kõik räägime noortest noorte keeles ja toetame neid! /…/
Ja tehke seda, mida te tahate! Ärge tehke vastu tahtmist asju ja tehke noortele. Vot, seda soovingi! Tehke noortega neid asju, mida teha tahate!”


Intevjueerija: Kaur Kötsi
Külaline: Anne-Ly Suvi
Artikli autor: Diana Zvonkova
Artikli toimetaja: Kristina Masen

Tegemist on Anne-Ly Suvi meenutustega, milles võib mõistetavalt olla ka faktilisi ebatäpsuseid. 

Intervjuu on salvestatud 2024. aasta mais, Karjääristuudios Tallinnas.
Intervjuu on üks osa Eesti Noorsootöötajate Kogu ajaloojäädvustuste projektist ENK 25 raames. Kui sinul on mälestusi, meenutusi, dokumente või täiendusi, mida tahaksid jagada, ootame märguannet neist aadressile kommunikatsioon@enk.ee